tervistrenn

Miks kõlab jõusaalides halb muusika?

Mul on sõber Jaak, kes tahaks hirmsasti trennis käia, aga ei saa. Põhjus imelihtne: ta ei talu muusikat, mis jõusaalides kõlab.

“Kui ma tahan odavat tümakat kuulata,” ütleb Jaak, “lähen parem õllekasse. Seal ei küsi keegi minu käest kuutasu ega nõua spordijalatsite olemasolu.”

Jaak on pepsi muusikamaitsega tüüp, isegi minu pealtnäha rafineeritud plaadikogu ajab ta põlastades turtsuma. Talle ei meeldi ükski laul, mille taktimõõt vähemalt kolm korda ei vaheldu ning alla überkeerulise progerocki pole Jaak nõus midagi kuulama.

Mõnes mõttes võib Jaaguga nõustuda. Spordisaalide taustamuusika kaldub tõepoolest pigem Power Hit Radio kui Klassikaraadio territooriumile. Higist leemendavad tervisesportlased sõtkuvad trenažööre David Guetta, mitte Mahleri või Gentle Gianti saatel. Probleem aga selles, et vastupidist on neetult keeruline ette kujutada.

Muusikal on spordi tegemise juures oluline roll – näiteks kardiotreeningul aitab muusika tempos püsida ning kui tempo puudub – nagu Jaagu lemmikmuusika häda kipub olema – on temas võimatu püsida.

Ega treener niisama “üks, kaks, üks, kaks” kisenda. Pingutus on võimalik vaid siis, kui sa end enamvähem viimase piirini surud. Ambient muusika rütmituses on kahtlemata tore sihitult lohiseda, kuid kordustele toetuval rühmatreeningul on teine loogika.

Igal reeglil on muidugi alati kinnitav erand. Üks tuttav spinnitreener rääkis kunagi, et tal oli klient, kes ratta otsa ronides alati kõrvaklapid pähe surus ning trenni ajal Mozartit kuulas. Ehk siis umbes nagu Jaak, keda “kohustuslik” jõusaali muusika hulluks ajab. Mees jälgis treeneri liigutusi ning üritas nende järgi ülejäänud rühma rütmis püsida. See on aga tõesti erand, sest ühte rütmi kuulates teist hoida on väga raske.

Mul olen aastatega aru saanud, et halba muusikat ei ole olemas. Kehvaks muutub muusika siis, kui teda valel ajal vales kohas kuulata. Ehk siis matustel Entel Tenteli ning pulmas Diamanda Galasi muusika saatel klaase kokku lüüa. Ja nii väga, kui ma Jaagu lemmikuid – alates Yes’ist ja lõpetades Pärdiga – ka ei austa, kõlaksid need spordisaalis kohatult.

Trennimuusikal on aga üks ootamatu funktsioon veel. Nimelt on igas inimeses peidus väike kantpea, eriti muidugi sellises, kes jõusaalis muskleid treenib. Igapäevases elus tunnen ma tolle kantpea pärast häbi, trennis püüan aga tema vääriliselt elada. Muusika muudab selle palju lihtsamaks, mul tuleb lihtsalt klapid kõrva suruda ning ning macholikult kõlav muusika – Rammstein või Metsatöll – põhja keerata.

Kui ma satun hantleid tõstma peegli ees – ja kes ei satuks! – teen oma liigutuste juurde tõeliselt “isaseid” grimasse. Kui kedagi läheduses pole, häälitsen lisaks nagu näljane gorilla. Kodus visataks mind selle peale ukse taha, jõusaalis on taolised rituaalid aga loomulikud. Tõeliselt tüse pärdikunägu ning kõrvaklappides pumpsuv ZZ Top aitavad ka kõige koormavama harjutuse efektiivselt ära teha.

Niisiis, Jaak – kui tahad muusikalist elamust, mine Jazzkaarele. Tahad viis aastat kauem elada, õpi David Guetta ja Metsatölluga hakkama saama. Ja muide: üks ei välista teist.