ühiskond Mis värvi on meelemuutus?
Jube, kas pole? Jõulud on taas käes ning ainuüksi see lause – „jõulud on käes” – ajab suuremal osal inimestest südame läikima.
Lubage aga meenutada üht aina enam ununema kippuvat fakti: veel hiljuti võis ainuüksi jõulude nimetamine paksu pahandust põhjustada. Päris vangi jõuludest kõnelemise eest ei pandud, aga mingit sorti tagakiusamisega pidi arvestama igaüks, kes Jeesus Kristuse sünnipäeva tähistada tahtis. Või talvist pööripäeva, ega suurt vahet polnud. Nüüd on jõulud aga sama tüütu nagu esmaspäeva hommik – tuleb see kohutav hetk lihtsalt üle elada ning loota, et paari päeva möödudes on natuke lihtsam.
Ma käisin kümnendas klassis, kui kaks mu klassiõde saabuvate jõulude puhul koolikaaslastele piparkooke otsustasid pakkuda. Küpsetasid kodus kolm suurt kotitäit valmis ning hakkasid keset koolipäeva klassiukselt klassiuksele käima. Oli küll juba Gorbatšovi aeg – uutmine ja puha –, ent suuremad ühiskondlikud muudatused polnud jõudnud endast veel märku anda. KGB mehed ei pruukinud enam kirikute ees inimesi pildistada, poolkeelatud oli kogu see Jeesuse värk aga kõigest hoolimata.
Ühe klassiukse taga, millele mu klassiõed pahaaimamatult koputasid, andis tundi toonane õppealajuhataja. Tüdrukud astusid sisse ja küsisid viisakalt luba, kas tohivad õpilastele piparkooke jagada. Õppealajuhataja – kivise näoga kardetud mees – palus preilidel viivitamatult lahkuda. Ning korraldas päev hiljem põhjaliku nõiajahi: kelle idee piparkookide jagamine oli, kus neid küpsetati, milline õpetaja oli piparkookide aktsiooniga kaasa läinud ja nõnda edasi. Pahandust kui palju. Koguni sedavõrd, et üks õpetaja – väga hinnatud ja lugupeetud inglise kirjanduse asjatundja – otsustas meie koolist lahkuda. „Ta küsis minu käest, mitu korda ma oma piparkooki mälusin,” rääkis too õpetaja varjamatult, enne kui direktorile lahkumisavalduse viis.
Ajalool olid aga omad plaanid. Uutmisest sai iseseisvus, Gorbatšovist Jeltsin, Karl Vainost Mart Laar. Ma olin kogu juhtumi juba unustanud, ent omal õpetlikul moel tuletas piparkoogiintsident end paar aastat hiljem taas meelde.
Meie kooli vilistlastel oli komme kooli uusaastapidu külastada – vanas koolimajas luusida ja kunagisi klassikaaslasi näha on ju alati südantsoojendav. Üks kahest tütarlapsest, kes piparkookide jagamise eest koolist peaaegu välja visati, otsustas kooli helistada ja küsida, mis kuupäeval uusaastapidu sedapuhku toimub.
„Oi, mis uusaastapidu!” kõlas reibas vastus. „Pole meil mingit uusaastapidu! Meil on nüüd jõulupidu!” Vastaja oli toosama õppealajuhataja, kes mõned aastad varem jõulude tähistamise eest ulatusliku karistusoperatsiooni käivitas. Klassiõel nalja nabani. Eks meil kõigil oli, kui ta oma telefonikõnest rääkis. Kes pärast naerab, naerab paremini, eks?
Häda selles, et nõnda radikaalsed meelemuutused pole meie genotüübist kuhugi kadunud. Kiirus, millega ühe värskelt juhti vahetanud erakonna liikmed senise verivaenlase ehk ühe teise erakonna ridadega liituvad, on märkimisväärne. Sama tähelepanuväärne on külalislahkus, mida too teine erakond selle esimese liikmete suhtes ilmutab. Sest pange tähele: üks erakond on varjamatult ida-meelne, teine esindab enda sõnutsi aga läänelikku mõtlemist.
Ning ega kameeleonlus ainult poliitikute häda ole – iga teine on valmis oma veendumusi päevapealt muutma, kui olud nõudma peaksid. Ja see mõjub saabuvate jõulude eel murelikult. Eriti naaberriikides toimuvat jälgides.
Seetõttu oleks mõistlik see „küll ma olen neist jõuludest tüdinenud” hala ära lõpetada. Ning rõõmustada, et me ei pea 24. detsembri õhtul mõne kiriku lähedusse sattudes kapuutsi alla varjuma. Vabadusi ei maksa liiga iseenesest mõistetavalt võtta. Eriti siis, kui tajutav hulk inimesi oma vabadusi ikkena käsitleb.
Loe veel
Me peame rääkima vasektoomiast
„Raud lasi oma munad maha lõigata!” „Mihkli püssist pauku enam ei tule!” „Raua-Mikust sai Kohi-Kaarel!” Oleks need vast pealkirjad. Igas toimetuses löödaks rõõmust käsi kokku, kui mõni selline homse lehe kaanele õnnestuks panna. Ning ainult sel põhjusel jätan rääkimata, kas või millal ma vasektoomia operatsioonil käisin. Aga vasektoomiast tuleb rääkida sellest hoolimata. Kalambuursete pealkirjadeta, mis...