Sa ütlesid kümme aastat tagasi nii, kuidas siis nüüd hoopis naa?

Kui ma aastate eest poliitikasse läksin, leidsid irvhambad üles intervjuu, mille ma üksteist aastat varem Õhtulehele olin andnud. Muu hulgas ütlesin seal järgmist: „Inimene, kes alustab erakondlikku karjääri, ei saa olla ei terve mõistusega ega aus.”

Täpselt nii olin ma üksteist aastat varem öelnud, nüüd alustasin aga ühtäkki erakondlikku karjääri. Kuidas siis nii? Sööd oma sõnu? Kas nii on ilus?

Asi võttis lõbusa pöörde, kui ma 2016. aasta suvel erakondliku karjääri lõpetada otsustasin. Siis otsisid noodsamad irvhambad üles iga viimsegi tsitaadi, kus ma endale pikka ja kuulsusrikast poliitelu olin ennustanud. Kuidas siis nii? Sööd jälle oma sõnu? Kas nii on ilus?

Ma tundsin end kui Albikära Ants, kes pojaga laadalt hobuse ostis. Mäletad seda Johann Voldemar Jannseni kirjutatud lugu?

Ants läks pojaga laadalt koju ja kuna neil oli kahepeale üks hobune, otsustati kordamööda tolle seljas sõita. Kui väike Ants oli natuke maad sõitnud, tuli neile mitu külameest vastu, kes kohe hurjutama kukkusid: „Oma vana isa laseb ta kui karjapoissi maas joosta ja ise istub nagu prints hobuse turjal.”

Poiss ronis hobuse seljast maha, vana Ants asemele. Neile tuli vastu hulk heinalisi. „Vanamees, kas sul häbi ei ole!” pistsid need lõugama. „Ise istub nagu Türgi sultan hobuse seljas ja poeg jooksku maas.”

Vanamees ei tahtnud rahva vihaalune olla ja kamandas poisi enda taha hobuse selga. Natuke maad sõidetud, tuli neile vastu hulk naisi.

„No vaata kurjategijaid!” hakkasid nood hurjutama. „Kaks meest üheainsa hobuse seljas! Mis te vaesest loomast piinate!”

Seepeale kobisid mõlemad hobuse seljast maha ja kõndisid looma kõrval jalgsi edasi. Veidi aja pärast viis tee neid mööda hulgast kruusakaevajatest.
„Mis te oma seltsimeest seljas ei kanna?” naersid need. „Vaadake, kuidas ta jalad juba risti käivad. Minge talle appi!”

Samas on õhin, millega sind sinu varasemate väljaütlemiste pärast rünnatakse, inimlikult arusaadav. Kui sa viis aastat tagasi midagi ütlesid ja nüüd vastupidi talitad, tunneb kriitik end puudutatuna, sest on ise korduvalt samamoodi teinud ja selle eest vastu pead saanud. Või on kriitik jätnud teiste inimeste hirmus õige otsuse tegemata ja on nüüd õnnetu.

Aga hoia siis mulk kinni ja ära praali, soovitad sa nüüd. Mida sa lubad suure suuga, kui sa hiljem niikuinii ümber mõtled? Ole vait, siis on lihtsam tulevikus meelt muuta. Väga lihtne!

Arvad, jah? Teeme ühe kiire katse.

Kujuta ette, et oled noor inimene (võib-olla oledki, seda lihtsam). Sa kohtud imelise preiliga, te armute esimesest silmapilgust, kurameerite paar kuud ja siis küsid armsamalt, ega too sinuga abielluda ei taha. Tahab muidugi.

Kolme kuu pärast seisate perekonnaseisuameti pidulikult kaunistatud saalis. Te olete kenasti riides, pruudil on uhke soeng ning mõlemad äiapapad õhetavad uhkusest ja/või lõuatäiest, mille nad närvide rahustuseks parklas kiiruga tegid. Magnetofon mängib Felix Mendelssohni suurimat hitti ja siis läheb asjaks.

„Kas sina, Tõnu, võtad Manni oma armastatud abikaasaks, lubad teda austada ja armastada, kuni surm teid lahutab?” küsib paaripanija.
Tõe hetk, armas sõber! Mida sa teed? Hoiad noka kinni, nagu sa hetk tagasi soovitasid? Aga saalitäis sugulasi ja tuttavaid vahib sulle suhu ja ootab jah-sõna.
„Eeee…” hakkad lalisema, „teate, ma pigem ei kiirustaks siin võib-olla praegu igasugu lubadustega. Lugu on selles, et põhimõtteliselt ma olen valmis abielluma muidugi, täna armastan ma Manni väga, aga midagi lubada ma siiski kah ei julge, pärast on nii, et me siin otsustame lahutada või jumal teab, Mann hakkab näiteks litsi lööma või midagi, no ja siis kõik pärast kaagutavad, et kuule-kuule, lubasid ju surmani ja blaa-blaa-blaa.”

Niimoodi räägidki?

Igal inimesel on õigus suvalisel ajahetkel midagi arvata ja oma arvamus valju häälega välja öelda. Täpselt samasugune õigus on inimesel aja jooksul ümber mõelda. Asjaolud võisid kümme aastat tagasi teistsugused olla, elu võis vahepeal uue võimaluse teele veeretada. Mis sa siis teed? Jätad võimaluse kasutamata pelgalt seetõttu, et aastaid tagasi midagi kusagil ütlesid? Oled õnnetu ja kannatad, sest aastate eest ei osanud sa ette näha, et toona tehtud otsus võiks kehvasti lõppeda?

Ma ei räägi ainult abielust. Sinu õigus aja jooksul ümber mõelda laieneb enam-vähem kõigele, mõni üksik erand, nagu näiteks lapsed, välja arvatud. Ainult rumal inimene hoiab end oma varasemate väljaütlemiste pantvangis, isegi kui teised teda vastasel juhul nahutavad. On hetki, mil sa pead käituma nagu Pohhuist kuulsas anekdoodis.

Marko Reikop intervjueerib jutusaates Pohhuisti.

„Niisiis, härra Pohhuist, te väidate, et teil on kõigest pohhui?” küsib ta sissejuhatuseks.
„Täpselt nii,” vastab Pohhuist. „Mul on kõigest täiega pohhui.”
„Absoluutselt kõigest?”
„Absoluutselt kõigest.”
„Teil on naistest ka pohhui?”
„Mul on naistest täiega pohhui.”
„Oma emast on teil ka pohhui?”
„Mul on emast jumala pohhui.”
„Kodumaast on ka pohhui?” ei jäta Reikop pinnimist.
„Eriti just kodumaast on mul täiesti pohhui,” ei jää Pohhuist võlgu.
„Ja rahast on teil ka pohhui?” küsib Reikop edasi.
„Ei, vaat rahast mul ei ole pohhui,” tuleb vastus.
„Aga te ütlesite hetk tagasi, et teil on absoluutselt kõigest pohhui,” imestab Reikop.
„Mul on pohhui, mida ma hetk tagasi ütlesin.”