Siis oli meil Michal ja oli Mallukas

Mälestuste aias on noore mehe muru alati kõige rohelisem ning seda rohtu kastavad pisarad selle üle, kes me kunagi olime. Umbes nii ütles šoti helilooja John McLeod. See kõik on lihtsalt üks imekaunis trikk, mida mälu meie peal kasutab, lisas Vana-Rooma kirjanik Atticus, kuigi tegi seda oluliselt varem kui McLeod.

Olgu ajaloolise kronoloogiaga kuidas on, nostalgia peaaegu halvavast mõjust inimese hinnangutele on kirjutatud enam kui paar korda. Ja põhjusega, sest hala, kuidas siis ja siis oli elu palju parem ning kuidas toona ja toona olid inimesed märkimisväärselt targemad ja kuidas kõigest paarkümmend aastat tagasi juhtisid inimkonda kõrged ideaalid, ümbritseb meid kõiki ja ümbritseb kogu aeg. On alati ümbritsenud. Mis sellest, et objektiivse tõega on sel kõigel üsna vähe pistmist. Enamasti.

Ent alati, kui Eesti inimesed järjekordse suure aastapäevaga silmitsi seisavad, läheb kaeblemine taas täie hooga käima. Ning mõnikord – kahju küll – selge ning arusaadava põhjusega. Mistõttu on riiklike pühade eel paslik rohelist muru, mis meid kõiki 1991. aastal kaitsva müürina ümbritses, taaskord kalkvel silmadega meenutada.

Midagi ei ole teha: rahvuslik ühtsus (mida iganes too õõnes sõnapaar ka ei tähenda) oli toonaste tormiliste sündmuste ajal midagi oluliselt enamat kui leigevõitu leppimine, et küllap tuleb mul jõuluõhtul naabrimehe vastu natuke viisakam olla. Meil näis olevat – ja oligi – klaar arusaam, kuhu Eesti inimesed ühiselt jõuda tahavad. See oli iseseisvus ja vähemalt sel hetkel polnud teab mis tähtis, kes ja kuidas iseseisvusest aru sai.

Mõne jaoks tähendas iseolemine võimalust viisavabalt Saksamaale sõita, mõne jaoks turvalist keskkonda eesti keeles rääkida, mõne jaoks Soome televisioonist nähtud seebiooperites valitseva luksuse suunas purjetada, mõne jaoks oma perele natukenegi inimväärsemat tulevikku ehitada.

Tähendas too iseseisvus mida ta siis tähendas, vanker selle suunas veeres vääramatult ja nagu me ajaloost mäletame, üpris tulemuslikult.

Oli üks paganama haljas muru tõepoolest. Poliitikud vaidlesid peamiselt komakohtade üle, parlamendis tehti suuri ning veel suuremaid sõnu eesti kultuuri ja keele kaitsmisest ning hommikutundideni kestis istung vaid siis, kui mõtted ja lootused nii suureks paisusid, et ei tahtnud tavapärase koosistumise ajaraamidesse ära mahtuda.

35 aastat hiljem on olukord hoopis teine. Ei ühtegi edasiviivat ideed, kui ajalehtede juhtkirju uskuda. Armutu vennatapp igamehe brauseris, kui internetti uskuda. Euroopa kõrgeimad hinnad, kui isiklikus rahakotis toimuvat uskuda.

Mitte midagi ligilähedastki sellele, mida Soome televisioonist nähtud „Dallas“ ning „Dünastia“ lubasid. Hakka või vene aega taga igatsema – elu oli hirmus küll, aga vähemalt oli sul midagi loota. Ja mõned igatsevadki, mis on nii hirmuäratav, et selle kirjeldamiseks loodud sõnad tuleks koos viinerijupiga kiiresti kurku tõmmata.

Paraku on ajad lihtsalt lootusetult teised. Ja veel lootusetumalt teised on nad järgmise 35 aasta pärast. Pole ainsatki põhjust arvata, et me 2061. aastal tänast päeva nostalgiapisarais meenutama ei hakka. Kes teab, võib-olla ahhetame üheskoos, kui neetult erkrohelises rohus me kõik paljajalu kalpsasime?

Sest siis oli meil Michal ja oli Mallukas ja oli Kõlvart ja oli Silvia Ilves ja Jüri Ratas ja oli Snapchat ja oli Instagram, kuhu ühiskonna helgemad pead oma laste fotosid postitasid.

„Ei tea, ei tea,“ nagu mu kadunud sõber Rein Joasoo öelda armastas. Sain vähemalt ära halatud. Kas kergem kah hakkas, eks see selgu 35 aasta pärast.