hirmtervis

Uinuv mõistus sünnitab koletisi

„Teadmatus on õndsus”, ütles inglise luuletaja Thomas Gray juba 18. sajandil. See väide on ajaproovile hästi vastu pidanud ja tõsi ta on, et mida vähem tead, seda parem. Pole midagi õndsamat pimeduses kobamisest ega rumalalt vait jäämisest, kui seltskonnas mõni hirmus, ent aktuaalne teema jutuks tuleb. „Hirmsaid, ent aktuaalseid teemasid” jagub nimelt igale põlvkonnale ning kus üks sõja või näljahäda pärast muretseb, seal kurdab teine aeglase netiühenduse või kohaliku toidupoe nigelavõitu avokaadovaliku üle.

Ükski teema pole mõistagi vähem tõsine kui teine, kõik sõltub alati ja ainult teema tõstataja vaatenurgast. Mis seletab ka viimase aja porinad, kui keegi – enamasti mõni poptäht või tuntud ettevõtja – läbipõlemisest räägib. Ja räägib kirglikult ning avalikult, sest läbipõlemine on suur probleem. Porin kõlab aga vaata et kirglikumaltki, sest mis viga popstaaril või firmajuhil läbi põleda, neil raha piisavalt, et kuude kaupa kusagil sanatooriumis rehabiliteeruda (või mis iganes moesõna teki all lesimist neil päevil kõige paremini kirjeldab). Püüa sa aga lihtinimesena läbi põleda, sellest ei kirjuta ükski ajaleht! Ja üleüldse on läbipõlemine üks järjekordne pseudoteema, millega ajakirja Tervis kaanele ronida, poriseb kodanik tänavanurgal ning elab oma elu edasi.

Mis toob mu tagasi teadmatuse õndsuse juurde. Sest küllap on läbipõlemist meie hulgas rohkem, kui tunnistada oskame. Me ei pruugi lihtsalt teada, mida läbipõlemine täpselt tähendab või millist mõju meie tervisele pikemas plaanis avaldab. Teadmatus võib olla õndsus, aga võib vabalt ka mitte olla. Ja see ei puuduta ainult läbipõlemist, vaid mis tahes tervisehäda, näiteks paanikahäiret.

Sellest on nüüdseks üle 30 aasta, kui esimene paanikahoog mu Tallinna kesklinnas kätte sai. Jalutasin päise päeva ajal Tammsaare pargis, kui ühtäkki seletamatut hirmu tundsin. See oli õudne. Ma ei teadnud, mida ma kardan. Ma ei teadnud, miks ma kardan. Ainus, mida ma teadsin, oli see, et ma kardan. Kardan nii hirmsasti, et võin kasvõi otsad anda.

Hakkasin üle kere värisedes sörkima, sörk muutus kiiresti jooksuks, jooks tormamiseks. Alles koduuksel saabus ajutine rahu, et kümmekond minutit hiljem järgmisele paanikahoole ruumi teha. Ja siis järgmisele. Ja järgmisele. Ning nõnda tegelikult tänase päevani välja, kuigi olen ärevushäirega rõõmsalt koos elama õppinud.

Enam veelgi – sisuliselt julgen väita, et olen oma paanikahoogudest vabanenud. Ning aitas mul nendest vabaneda asi, mille eest Thomas Gray inimkonda 1742. aastal hoiatas – teadmine. Nimelt ei saanud ma aastaid aru, mis mul siis õieti viga on. Ma arvasin, et olen hulluks minemas, et mind vaevab mingi unikaalne vaimse tervise probleem, mida ainult alkohol kontrolli all suutis hoida – klaas viina ja paanika kadus sama kiiresti, kui oli tulnud. Mis on omamoodi paradoksaalne, sest just alkoholist ma oma ärevushäire tegelikult sain.

Uinuv mõistus sünnitab koletisi, kui Francisco de Goya kuulsat mõtet appi haarata. Teadmatus külvab veel suuremat pelgust ning lõpuks ei suutnud ma enam aru saada, mida rohkem kardan: paanikat ennast või seda, et ma oma paanika põhjusi ei mõista.

Kuni ühel õndsal päeval juhuslikult tuntud terapeudiga vestlema sattusin ja teada sain, et minu abstraktsed paanikahood pole midagi eriskummalist, vaid sadade miljonite inimeste seisund nimega „ärevushäire”. Ning oh seda imet – kui esimese diagnoosi kätte olin saanud, tundsin end kohe palju paremini. Kolm täiendavat kohtumist sama terapeudiga ja paanikahood olid peaaegu kadunud – ärevushäire on nimelt ravitav ja allub teraapiale hästi. Aga just teadmine, et ma ei ole oma seisundiga üksi, aitas mind kõige kiiremini ja rohkem. Just seetõttu räägin oma ärevushäirest avalikult ja häbenemata – äkki on sellest mõnele minusugusele tuge. Ja loen alati süvenenult, kui keegi läbipõlemise tundemärkidest ajaleheveergudel kõneleb – kunagi ei tea, millal need mind ootamatult külastada võivad.