Ameerika president Dwight D. Eisenhower pidas 1954. aastal kuulsa kõne, milles tsiteeris doktor J. Roscoe Milleri sõnu: “Mul on kahte sorti probleemid – pakilised ja olulised. Pakilised pole kunagi olulised ning olulised on harva pakilised.” Enam täpsemini on ülesannete olemust võimatu kirjeldada. Ajajuhtimise seisukohast on see jagunemine kriitilise tähstusega, sest loob üliolulise seose sinu ülesannete…
Kui saaksin, käiksin ka restoranis dressipükstes ja maikasärgi väel. Paneksin plätud mustade küünelalustega varvaste otsa, loivaks peene söögikoha uksest sisse, prantsataksin esimese vaba laua taha ning nõuaksin valjuhäälselt makarone. Peaasi, et mugav oleks. Peaasi, et triiksärgi krae ei pigistaks, kui ma spagette suust sisse ajan. Peaasi, ülikonna pükste värvel ei suruks, kui kõht mõõdutundetust õgimisest…
Mis saab olla tüütum turismireisist, mille ajal sul oma telefoni laadida ei õnnestu? Ja mitte seetõttu, et sa oleksid laadija maha unustanud. Oh ei – selle pakkisid sa esimese asjana kohvrisse. Ja kui oled sama sage reisija nagu mina, on sul üks laadija igas mõeldavas ja mõeldamatus kohas. Üks on kohvris, üks seljakotis, üks spordikotis…